Matk Kagu-Eestis

Meie esimene tõeline matk toimus 4.-5. juunil. Marsruudi pikkuseks oli kokku 32 kilomeetrit. Matk toimus valikkursuse raames ning ausalt öeldes kartsime seda veidikene, kuna polnud kumbki varem väga matkamas käinud. Tegelikult osutus matk aga väga toredaks hoolimata valusatest õlgadest ja villis jalgadest. Läheks teine kordki, kuid mitte lähima aasta jooksul! On veel vaja puhata ja taastuda.

Alustasime siis Jõgeva raudteejaamast, kust sõitsime rongiga kõigepealt Tartu ning sealt edasi teise rongiga Piusale. Esimeseks vaatepunktiks olid Piusa koopad. Koobastes oli väga külm, kuid väga ilus.

Vaatepilt koopasse sisse astudes

Koopa põrandal oli väga kaunis vikerkaar!

Meie ilus kõhedavõitu Piusa koobas

Lahe kritseldus koopa seinal

Meie Piusa liivakarjääris

Ülejäänud päeva kõndisime. Alustasime kohe Piusa liivakarjäärist ning jõudsime välja Nohipalu Mustjärveni. Teekond oli pikk ja raske ning õues oli kogu aeg väga palav, isegi varjus olles. Peatusi tegime umbes iga 45 minuti tagant ning puhkus kestis tavaliselt 15 minutit. 

Esimene puhkus :)

Kella kuueks õhtul oli meil 17 kilomeetrit edukalt läbitud ning jõudsime telkimispaika. See asus siis Mustjärve ääres ning seal oli väga ilus ja rahulik. Selleks ajaks olime kõik juba väsinud ja näljased. Esialgu käisime ujumas ning varsti pärast seda saime ka süüa (tatraputru sealihaga). Õhtu jooksul joodi ka ära kaks suurt potitäit teed. Kõik olid õhtul rõõmsad. Hiljem mängisime erinevaid mänge, mis olid väga toredad. Õhtu ainukeseks miinuseks oli see, et parme, sääski ja kihulasi oli tohutult palju. Hea, et kaasas oli OFF. Magama jõudsime vast natukene liiga hilja, sest hommikul ärgates olime ikka väsinud.

Imeilus Mustjärv

Mingi putukas maas, kes ei ole surnud

Hommikul startisime uuesti 10 aeg ning liikusime veidikene tuldud teed tagasi ja jõudsime Meenikunno rabani. Seekord olid õlad ning jalad veel valusamad, kuid kott oli vähemalt kergem. Meenikunno raba oli meeldivalt rahulik ning seal ei olnud üldse palju putukaid. 

Hommikumeeleolu

Tee tööd ja näe vaeva...

Tühi kott ei seisa püsti! (Peab sööma nomnom)

See laudtee on võrratu, see laudtee on lõpmatu

Puud rabas 

Peatus Soojärve ääres

Peale rabaskäiku liikusime edasi Nohipalu Valgjärve äärde, mis on Baltikumi kõige läbipaistvama veega järv. Seal sai jällegi käia ujumas ning ka puhkus kestis natukene kauem. Sealne vesi oli aga külmem kui Mustjärves. Valgjärve äärest kõndisime oma viimase pikema teeotsa (4 kilomeetrit) Rebasmäe allikani, kus saime proovida allikavett, mis oli väga rauarohke (ja maitses täpselt nagu Mareni kodune kraanivesi). 

Valgjärv

Kastsime jalgu

Tegelikult nägime matkal päris palju puid

Rebasmäe allikas

Viimaseks vaatamisväärsuseks oli Ilumetsa meteoriidikraater, mis asus Rebasmäe allikast umbes 2 kilomeetri kaugusel ehk siis ei pidanud enam palju kõndima. Et pääseda seda vaatama, läksime läbi Põrguvärava. Seal oli tee kõrval palju erinevaid kujukesi, millega sai koos pilti teha. Ilumetsa kraatri juures olles tuli kõndida selle keskelt läbi, et mitte koju ebaõnne kaasa võtta. 

Hehehe kotkas

Kraater

Sõbrad, väsinud

Peale Ilumetsa kraatri vaatamist jäi meil ainult 1 kilomeeter rongijaama kõndida. See oli meie viimane jõupingutus. Rongijaama jõudsime peaaegu tund aega enne rongi väljumist ning seetõttu lebotasime seal ning rääkisime juttu ja mängisime isegi kaarte. Edasi tuli veel sõita rongiga Tartu ning sealt edasi Jõgevale, kuhu jõudsime pool kuus ning võib öelda, et olime kõik väga väsinud ja tahtsime koju.

Matk oli suhteliselt lõbus ning ka seltskonnal ei olnud viga. Leidsime endale mõned uued sõbrad ning saime ka kogemuse võrra rikkamaks. Oleme väga rahul, et otsustasime minna matkama Neemega!